Armastus Prantsusmaa vastu ei tulnud mulle ühe hetke, vaid terve elu jooksul, nii nagu hea vein ei avane esimese lonksuga, vaid alles siis, kui annad talle aega.
Ühel hetkel leidsin end elamas kohas, kust olin ainult unistanud. Viinamarjaistanduste vahel, kus hommikud algavad kastega viinapuulehtedel ja õhtud lähevad pikaks laua taga, mille kohal ripub midagi kirjeldamatut: aeg, mis ei kiirusta. Sealses külas keelt õppides ei õppinud ma ainult sõnu. Õppisin kuulama, kuidas inimesed räägivad oma maast, oma keldritest, oma viinamarjasortidest, nagu räägitaks lähedasest perekonnaliikmest.
Veinimeistrid, keda kohtusin, ei olnud ettevõtjad. Nad olid käsitöölised. Inimesed, kes tunnevad iga viinapuud nimepidi, kes teevad otsuseid looduse rütmis, mitte tabelite järgi. Nende austus oma terroir'i vastu, selle kivi, selle tuule, selle päikese vastu, oli midagi, mis jättis mulle sügava jälje.
Ümbruskaudsetes restoranides avanes mulle teine maailm. Kohalik vein klaasis, gurmeeroad laual ja see hetk, kui maitsekombinatsioon tabab täpselt: see ei ole pelgalt söömine. See on kogemus, mis jääb meelde aastateks. Provence'i toidulaud ei üllata mitte eksootikaga, vaid siiruse ja täiuslikkusega: lihtsad koostisosad, tehtud armastusega, serveeritud rõõmuga.
See piirkond on midagi erilist. Siin hoitakse käsitöö traditsioone austusega, ilma et keegi peaks seda kellelegi tõestama. See on lihtsalt nende viis.
Ja nüüd tahan jagada seda tunnet ka siin, oma kodumaal. Tuua Eestisse veinid, mis kannavad endas Provence'i hõngu: päikest, kivi, lavendlit, laua taga veedetud pikki õhtuid. Mitte lihtsalt pudeleid, vaid lugusid. Mitte lihtsalt maitset, vaid kogemust.
MyProvince sündis armastusest. Ja see armastus pole kuhugi kadunud.
Foto: Domaine du Trapadis 01 
